Südantlõhestav lause.

"Öeldakse, et need, kes on tõeliselt armastanud, saavad nagunii kunagi kokku…“

Üle pika aja.

Üle väga väga pika aja otsustasin veidi kirjutada. Tahaksin meeleldi oma bloggifänne lõbustada, aga paraku ei tule siit mingit rõõmujuttu.
Elu on taas võtnud radikaalsed pöörded ning tean, et tagasiteed enam pole..Tegelikult isegi kui oleks, tunnen juba sügaval südames, et jätaksin selle võimaluse kasutamata ja sammuksin tagasi vaaamata edasi. Jah, on raske, aga õige. Ja ma tean, sa ütled, et see on viga, aga ma tunnen egoismi selles lauses. Mida kuradit MINA tegema pean siis?????!!!! Tahaksin ju, et Sa poleks kurb ega õnnetu, aga kahjuks ei ole enam minu võimuses midagi muuta..lähen oma eluga edasi ja loodan, et tulevad paremad ning õnnelikumad ajad :) Sest minu kõrval on päris mitu väga väga kallist inimeset, kes mind aitavad. Aitäh Teile!

Naera-herneks moment.

Sannu istub laua taga ja ei taha süüa. Ise räägib: "ma ei tea mis mul viga on" :D :D

Lapsed on ikka nii andekad :D

Naera-herneks moment.

Sannu istub laua taga ja ei taha süüa. Ise räägib: "Ma ei tea, mis mul viga on" :D :D

Lapsed on ikka nii andekad :D

Disäääster.

Imelikke nimesid panen oma bloggidele. Aga need tulevad täpselt hetke emotsioonide ajel.
Tahaks praegu maale. Koju. Jube üksik ja kurb on. Jaja-hala hala hala. Eks me ise vali oma teed. Krt, ma panen ikka täiega segast. Olen joobunud jäätisest, sokolaadist ja Pisangist :D Homme peab jälle tööle minema- üle viskab juba see rutiin. Ma tunnen, et elus polegi nagu peale töö ja kodu mitte midagi. Just enne suve algust arutasime sõbrannadega, et sellest suvest peab tulema eriline. rohkem möllu ja chilli. Aga siin me oleme-iga üks oma nurgas. Oeh...ma parem lõpetan. Endalgi hakkab halb sellest halast. Küll ükspäev tuleb ka päike meie õuele :)